Faktid

  • Patarei merekindlus asub Tallinna kesklinna ja sadama vahetus läheduses. Kompleks koosneb mere poole pööratud 247 m pikkusest kaarjast kolmekorruselisest kindlustuse hoonest (gorž, prantsuse keeles gorge) ja kahest 124 m pikkusest flešihoone tiivast. Netopindala 17 000 ruutmeetrit.

 

  • Tegemist on Eestis ja lähipiirkonnas ühe suurima terviklikult säilinud klassitsistliku arhitektuuriga hooneansambliga. Kogu kompleks on ehitismälestisena riigi muinsuskaitse all.

 

  • Eesti kuulus 1918. aastani Vene Keisririigi koosseisu ning Patarei kompleks rajati 19. sajandi keskel osana Venemaa pealinna Peterburi kaitsesüsteemist. Seoses sõjatehnika arenguga kustutati valminud kompleks peagi kindluste nimekirjast ning 1864. aastast sai Patareist sõjaväe kasarmu linnak, mis mahutas üle kahe tuhande sõduri (näiteks 1881. aastal teenis seal 2134 sõdurit).

 

  • 1918. aastal loodud iseseisev Eesti Vabariik võttis senise kasarmu 1920. aastal kasutusse riigi keskvanglana, kuna 1917. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal olid kaks Tallinna vanglat põlenud ega olnud kasutatavad. Uue vangla mahutavuseks arvestati 1000 inimest, pärast juurdeehitusi 1200 inimest.

 

  • Eesti Vabariigi kinnipidamisasutusena teenis Patarei katkematult kuni 1940. aastani, mil riik totalitaarse Nõukogude Liidu poolt okupeeriti. Patareid kasutati vanglana ka pärast riikliku iseseisvuse taastamist aastatel 1991.-2002. Praegu seisab hoone tühjana.

 

  • 1940.-1991. oli Patarei kompleks Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu (1940-1941; 1944-1991) ja Natsi-Saksamaa (1941-1944) kinnipidamisasutus. Kriminaalkurjategijate kõrval hoiti seal ka mõlema totalitaarse režiimi poliitilisi vastaseid ning Patareist kujunes Eestis üks poliitilise terrori peamisi sümbolobjekte.

 

  • Tallinnas asuv keskvangla (Patarei) koos teiste Eesti kinnipidamiskohtadega allutati 1940. aasta suvel NSV Liidu NKVD kohaliku allasutuse Eesti NSV NKVD vanglate osakonnale ja paranduslike tööde laagrite osakonnale.

 

  • Eesti Represseeritute Registri Büroo on tänaseks kindlaks teinud ja avaldanud üle 9850 1940.-1941. aastatel poliitilistel põhjustel arreteeritu nime, kellest enamik oli pikemat või lühemat aega suletud ka Patarei müüride vahele.

 

  • NKVD-le allutatud Patarei vanglast käisid enne surma või Gulagi saatmist läbi nii kõik Eesti Vabariigi riigitegelased, sõjaväelased, politseiametnikud ja majandustegelased kui ka kõik teised, kes olid oma tegevuse tõttu Eesti Vabariigis või poliitiliste tõekspidamiste pärast arreteeritud.

 

  • Tuntumad vangid: Eesti riigivanemad Jaan Tõnisson (tõenäoliselt hukatud Patareis NSV Liidu võimude poolt 1941. aastal), Kaarel Eenpalu, Friedrich Karl Akel, Ants Piip; riigisekretär Karl Terras (1941 NSV Liidu võimude poolt); hiljem Eesti üheks tuntuimaks kirjanikuks saanud Jaan Kross (vangistatud süüdistatuna rahvuslikus tegevuses 1944 Saksa võimude poolt, 1946 NSV Liidu võimude poolt), valitsusjuht Otto Tief (1944 NSV Liidu võimude poolt); metsavend, vabadusvõitleja Ants Kaljurand (1949-51); vabadusvõitleja Enn Tarto (1956-57, 1962); vabadusvõitleja, hiljem siseminister Lagle Parek (1983-1984).

 

  • 1941. aasta juunis algas sõda Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel. Sama aasta 28. augustil hõivasid Saksa väed Tallinna, Patareis vange teadaolevalt enam ei olnud. Eestis on säilinud nimekirjad kokku 2831 nimega kinnipeetavatest, kes kuulusid Patareist Venemaale evakueerimisele. Enamik Patareis kinnipeetuid evakueeriti raudtee-ešelonidega NSV Liidu Siberi vangilaagritesse. Venemaale viidud vangidest nägi Eestit uuesti vähem kui 5%.

 

  • Natsi-Saksamaa okupatsioonivõim vajas oma võimu kindlustamiseks samuti vanglat ja Patarei kompleks rakendati kohe töösse. 1941. aasta oktoobris oli Eestis 16 kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga. Patareis ettenähtud 1200 kohale oli selleks ajaks mahutatud juba 2600 kinnipeetavat.

 

  • Patarei vangla jäi Saksa julgeolekupolitsei ja SD süsteemi keskseks kinnipidamiskohaks kogu Saksa okupatsiooni vältel 1941 kuni 1944. Patareis peeti kinni eelkõige Eesti elanikke, keda Saksa politsei- ja kohtuasutused süüdistasid poliitilistel ja rassilistel (eelkõige kohalikud juudid) põhjustel, aga ka teistes süütegudes (sõjamajandust kahjustav tegevus, spekulatsioon jne), ning ka kohalikke kriminaalkurjategijaid.

 

  • Statistikat Patareist hukkamisele viidud vangide kohta ei ole säilinud, kuid arvestades Saksa okupatsiooni aegsete repressioonide üldist statistikat, võib väita, et Patareis kinnipeetute massilised hukkamised toimusid 1941. aasta viimase nelja kuu jooksul ja 1942. aasta alguses.

 

  • Erandina toodi 1943. aastal Patareisse ajutiselt mõnikümmend Saksa ja Tšehhi juuti, kes ainsana olid ellu jäetud 1942. aasta sügisel Jägala laagrisse toodud rohkem kui 2000 inimesest – ülejäänud olid Kalevi-Liival mõrvatud. Peale selle toodi 1944. aasta mais Saksa võimude poolt Prantsusmaalt Tallinna vanglasse ligikaudu 300 juuti, osa peaasjalikult Leetu suunatud konvoist nr 73. Nendest umbes 40 pääses Eestist eluga ja viidi 1944. aasta hilissuvel Stutthofi koonduslaagrisse.

 

  • 1944. aasta septembris vallutas Nõukogude Liidu Punaarme taas Eesti ning jätkas vangla kasutamist NKVD elluviidavate repressioonide olulise tugipunktina ja sinna paigutati tuhandeid poliitilistel põhjustel arreteerituid. Nõukogude võimu hilisemal perioodil moodustasid väiksema arvu poliitilistel põhjustel arreteeritute kõrval põhiosa kinnipeetavatest kriminaalkurjategijad.

 

  • Hoone unikaalne ajalugu, mis koondab kahe XX sajandi halastamatuima režiimi repressioone ning hoiab oma seinte vahel tuhandete inimeste kannatusi, vastupanu ja lootusi, on saanud rahvusvaheliselt oluliselt mälestamispaigaks.